1️⃣ Kaitseesemed ja nende energia
Minu elus on mitmeid kaitseesemeid ja igaühel neist on oma sagedus ja sõnum. Usun, et sinulgi, kes sa seda postitust loed!
Mõned, neist kaitseesmetest on ise minu juurde tulnud, justkui juhatusena kingituseks ja koos sellega sügava tundega, et need on mind juba ammu oodanud. Teised on leidnud mind juhuslikult mõnel laadal või poeletil, tõmmates pilku just sel hetkel, kui vajasin nende väge. Ja kolmandad olen loonud ise, leitud linnusulest, kastanimunast, mõnest erilisena silma jäänud kivist, tema värvist või sümbolist. Vastavalt sellele, mida mu hing on vajanud. Usun, et tuleb sullegi tuttav ette ja sa täiendad seda loetelu siin mõttes omadega veelgi!
Ma ei ava sulle nende, minu kaitseesemete olemust sõnades ja seda mitte saladuse, vaid austuse tõttu. Need esemed on minu ja universumi vaheline leping, nähtamatu kaitse, mis aktiveerub siis, kui seda tõesti vajan. Nende kohalolu meenutab mulle, et olen hoitud, et vanaema ja kogu universumi headuse jõud seisavad mu kõrval.
Mõni kaitseese on mu riiete taskus, et saaksin seda sõrmede vahel tunnetada, kui on vaja keskenduda, maanduda või meelde tuletada, et olen hoitud. See puudutus toob tagasi minu väe, samuti aitab vaigistada mõistuse ja kuulata hinge.
Ja veel, näiteks on mul oma isikliku aasta käepael, üks nähtavamatest isiklikest sümbolitest, millest tihti ka räägin. See tuletab mulle meelde, millises eluetapis sel aastal olen. Selle värv, vibratsioon ja sõnum aktiveerivad minus korraga nii selguse kui helguse. See on nagu kosmiline meeldetuletus, et ma liigun õiges suunas.
Kindlasti mõlgub sinulgi, seda siin lugedes, meeles mitmeid selliseid esemeid, mis toetavad sind sinu eluteel. Täna neid mõtteis!
Kui oma kaitseesemeid kannan, muutuvad kui iseenesest mu sõnad sügavamaks, mõtted rahulikumaks ja energia fookus selgemaks. Nad on nagu väikesed headuse saatjad taskus või randmel, mis tuletavad meelde- selgus toob helguse.
Nende esemete tõeline kaitse ei tule materjalist, vaid sellest tundest, mille nad minus tekitavad. Sellest teadmisest ja usaldusest, et headus on minuga.
2️⃣ Minu ingel ja headuse sõnumid
Mind saadab sünnist saati valgusolend, ise armastan öelda, et olen ingli kaitse alla või haldjate saadetud teekonnal. Need on armsad valgusolendid, keda ma ei pea millekski eriliseks, vaid loomulikuks osaks oma elust. Tema kohalolu on nähtamatu, kuid tajutav. Õhk muutub pehmemaks, süda rahuneb, mõistus vaigistub ja hing hakkab helisema.
Ma ei kutsu teda kergel põhjusel, kuid olen sedagi elus vajanud. Tavaliselt toimib meievaheline side vastastikuse austuse pinnalt. Kui aga vajan selget teed või kaitset, piisab vaikseimast palvest ja ta hoiab mu teed, avab selle headusele, hoitusele.
Inglid ei toimi käsu peale, nad liiguvad puhta kavatsuse kaudu. Ingli kaitse püha. Sellega ei mängita ega manipuleerita. Nad ei ole meie käsutuses, vaid meie teenistuses ainult siis, kui meie kavatsus on puhas.
Seetõttu ma ei mängi nende jõuga. Ma lihtsalt usaldan.
Iga kord, kui kodust lahkun, olgu siis roolis, kaasreisijana või lihtsalt teeleminejana, kutsun nad mõttes oma teele kaasa sõnadega: „Tee nii, et kõik laabub. Hoia, et kõik kulgeks sujuvalt ja ladusalt.“
See väike rituaal loob minu ümber kui kaitsekihi, mis ei tule hirmust, vaid teadmisest, et headus on alati minuga ja tajun, kuidas nii mitmelgi korral on põhjust naeratada rahulolust. Nii aitab mu kaitseolend mul vältida mitte ainult füüsilisi ohte, vaid ka energiaväliseid häireid nagu liigset müra, tühja juttu, segaseid tundeid, kahtlust või hirmu. Kui mu väli hakkab hajuma, on tema kohalolu justkui nähtamatu tiibade sirutus mu ümber, mis toob tagasi keskme ja kindlustunde.
Neil hetkedel ei unusta ma kunagi lausuda: „Aitäh, aitäh, aitäh, ma tunnen sinu hoitust ja olen selle eest väga tänulik“.
See side ei ole dialoog sõnades, vaid peen suhtlus sümbolite, tundmuste ja märkide kaudu. Universum räägib minuga nii läbi igapäevaste pisiasjade.
Usun, et kõigi sinuga ka, kes sa loed seda teksti siin, sest sina ju oskad kuulata!
Ma ei võta iseenesest mõistetavalt, kui satun justkui juhuslikult õigete inimeste keskele, keeran instinktiivselt õigesse tänavasse või astun endale arusaamatul põhjusel poodi, kus ootab mind vastus küsimusele, mille olin mõttes esitanud. Tean, et olen teel inglite juhatusel ja usaldan. Küsimusele võin vastuse saada ka valguse ootamatu vilkumisega, või muusika katkemisega täpsel hetkel, kui mõte vajab kinnitust või tuulehoog liigub nii, nagu oleks mu mõte seda kutsunud. Taevas võib püüda tähelepanu erakordse pilvekujuga, või mu teel sõidab kolmas auto sama numbrikombinatsiooniga, mida olin hommikul märganud.
Tean, et need ei ole lihtsalt juhused. Need on juhatuse koodid, nähtamatud sõnumid, mille kaudu minu valgusolendid annavad mulle märku, et kõik on kooskõlas. Ja nende kaudu saan kinnitust, et olen hoitud. Kui oskan lugeda ja aru saada. Ma usun, et nii on ka sinuga või saab olema, kui oskad vaid kuulata ja julged tajuda.
Kinnitusena lisan, et meie suhtlus inglitega ei toimu sõnades, vaid mõtete ja märkide kaudu. Need on headuse suuna märgid, universumi sümbolid, mille kaudu minu ingel ütleb:
„Ma olen siin, et sind hoida.“
3️⃣ Kohad, kus valgus vaikib
On kohti, kus ma lihtsalt ei taha viibida. Mitte hirmust, vaid sügavast teadmisest, et seal pole minu energia kodus. Ma tunnen selle ära hetkega, keha tõmbub kokku, hing ütleb vaikselt “ära jää.”
Sisemine teadmine ütleb, et “see ei ole minu koht.” Mõnikord tuleb tunne ootamatult. Ma astun sisse ja tean, et pean lahkuma. Kui võimalik, siis ma lihtsalt lähengi, isegi kui ei oska seda mõistusega põhjendada. Kuid nooremana jah, alati polnud see võimalik, siis olin nii kaua kui hädavajalik ja siiski püüdsin esimesel võimalusel lahkuda.
Kuid muidugi on olnud ka olukordi, mil püüdsin end veenda, et see on vaid kujutlus või liigne tundlikkus. Olen nii sattunud ka jamadesse, just nooremana. Tagantjärele tarkusena sain siis mitmelgi korral aru, millal oli see hetk, kus inglid olid mind juba manitsenud, kuid minu loogika soovis kogemust, mitte kuulamist. Nendest kogemustest tean ma nüüd aina paremini, mida tähendab õigel ajal kuulata. Elu on mind aina enam õpetanud usaldama oma vaistu.
Nüüd, kui selline tunne tekib, ma ei vaidle enam vastu. Ma lihtsalt liigun eemale ja usaldan, et mind suunatakse õigesse kohta. Mõnikord kasutan olukorra pehmendamiseks väikest hädavaletki. Mitte selleks, et varjata, vaid selleks, et mitte selgitada seda, mida teised ehk niikuinii ei mõistaks.
Kuidas tundub, tuleb sullegi tuttav ette?
Aina enam eristab mu sisemine radar erinevate kohtade erinevat energiat. Selgitan seda sulle näiteks nii, võtame surnuaiad- mõnda neist ma lihtsalt ei lähe, sest seal on vaikus, mis ei kutsu, vaid kuidagi hoiatab. Teise surnuaeda minnes tunnen end aga rahulikult, jalutan seal, imetlen kujundatud hauaplatse ja tunnetan paiga rahu.
Nii võib olla ka teiste pühapaikadega. Võtan seda kui lihtsalt märki, et mind lihtsalt hoitakse eemale paikadest, kus minu energia pole vajalik. Surnuaedade puhul näiteks pole seal minu jaoks sõnumeid, sealsed hinged suhtlevad teiste kanalite kaudu. Minu töö ja vaimne tunnetus kuulub elavasse ellu, mitte lahkunute ruumi.
Kui siiski satun kohta, mille energia tundub mitte mulle,siis hingan teadlikult sügavalt ja kutsun inglid endaga kaasa. Nii on justkui kaitse minu ümber, lähen kui oma mulli, väliselt naeratan ja saan hakkama.
See on minu vaikne rituaal mitte loits hirmust, vaid kui headuse kinnitamine enda ümber. Nii ma liigun edasi, rahulikult ja teadlikult, teades, et kui mu sisetunne ütles “ära jää”, siis see ongi inglite keel ja ma olen selles kohas vaid nii kaua kui hädavajalik.
Ma ei võitle pimedusega, vaid võtan teadlikult kohalolu olla headuses.
4️⃣ Inimesed ja energiate tasakaal
Me kõik oleme erinevad ja nii on ka inimesi, kelle energia võib olla teistele koormav või segav. Ma ei nimeta neid kohe sellepärast pahatahtlikeks, vaid lihtsalt nendeks, kes kannavad endas mingisugust lahendamata raskust ja seda teadlikult või endale teadvustamatut. Minu kogemus ütleb, et sellised inimesed ei püsi minu läheduses kaua.
Kui me siiski mingil põhjusel kohtume, toimub midagi huvitavat. Minu sisemine headus, minu positiivsusele häälestatud olek hakkab neis ebamugavust tekitama. Nad tajuvad, et ma ei toida neid ja see ärritab neid. Tavaliselt lähevad meie teed üsna kiiresti lahku, sest nad ei suuda kaua viibida minu energiasageduses.
Kuid ma ei võitle ega kaitse end nende vastu jõuga. Usun, et minu tugevus peitub teadlikus headuses. Usun, et kui minu väli on selge ja süda avatud, siis ükski negatiivne energia ei saagi püsida minu läheduses. Ka minu kaitseesemed toimivad siis kui peeglid ja kõik negatiivne, mis tuleb minu suunas, põrkab tagasi allikale, ilma et ma peaksin ise selleks midagi tegema. See toimub loomulikult, nagu universumi enda korrigeeriv mehhanism.
Olen kuulnud mitmesuguseid lugusid sellest, kuidas inimesed on pöördunud ravitsejate, selgeltnägijate või puhastajate poole, kui tunnevad, et neid on mõjutatud või kaetatud. Ka see on mõistetav, sest meie sisemine hirm tekitab vajaduse kaitse järele.
Kui mul endal on olnud võimalus kedagi sellises olukorras toetada, siis teen seda alati austusega. Selgitan, mida näen inimeses tema sünninumbritest lähtuvalt ja sedagi, kuidas oma väli taas tugevamaks ja teadlikumaks muuta. Kui inimene on valmis kuulama, saame koostööle. Kui tajun, et ei, siis ma ei suru oma tõde peale. Mõistan, et oleme erinevates energiates ja olen seda meelt, et minus olev headus ei vaja pealetükkivust.
Olen viibinud ka kohtades, kus räägitakse vaimudest ja nähtamatutest jõududest. Sellistel hetkedel jään alati ausaks ja ütlen otse, et see pole minu tee. Mina töötan elava energiaga, mitte lahkunute omaga. See on minu sisemine piir, mis tagab, et minu kanal jääb puhtaks ja minu väli selgeks.
Ma ei karda tumedaid jõude, kuid ma ei toida neid oma tähelepanuga. Nimetan enda sees olevat loomulikku headust teinekord ka kui enda sisemiseks valguseks ja usun, et see on minu loomulik seisund, ja kõik, mis pole valgus, hajub mu ümberlt, kui ma ise jään rahusse.
5️⃣ Rituaalid kui teadlikud liikumised
Kaitserituaalid on minu jaoks teadlikud tegevused, mida teen kooskõlastatult. Ma ei tee midagi automaatselt, vaid kuulatan enne, mida sisetunne ütleb, sest iga rituaal on minu jaoks teadlik energeetiline samm, mitte ebausk.
Näiteks mõnikord, kui olen kodust lahkunud ja meenub, et midagi jäi maha, siis ma ei torma tagasi. Peatun hetkeks ja kuulatan, kas tunne lubab minna või mitte? Kui sisetunne ütleb “ära mine”, siis ma ei lähe. Kui ütleb “mine”, siis tean, et põhjuseks pole unustatud ese, vaid midagi, mida tuleb veel märgata või ära hoida. Nii lihtne see ongi, lihtsalt kuulata- inglit, sisetunnet, kuidas iganes sa seda endale siis mõtestad. Kuid mitte arvata mõistusega või veel hullem, lihtsalt karta midagi... ja seda läbi kartuse enda ellu kutsudagi.
Nii hoian ka pöialt teiste õnnestumistele, kuid sedagi mitte nii öelda otseses mõttes. Kui keegi mulle oluline on raskuses või teel tähtsale kohtumisele, saadan talle valgusolendid appi. Ma ei soovi talle lihtsalt edu, vaid kutsun tema kõrvale valguse olendid, paludes neil hoidad tema sammu kindlana, mõtted selgena ja energia puhtana.
Kaitserituaalidega ma ei naljata. Minu arust on need nagu nähtamatud kokkulepped universumiga. Neid peab austama. Kuidas sina arvad, meenub sulle kohe mõni selline kokkulepe?
Mul on ka oma isiklik kaitserituaal, mida olen jaganud ainult mõnele lähedasele, ja see aitab hoida minu välja puhta teiste sobimatute energiate eest. See on nähtamatu, kuid tugev filter. Teadlik valik, keda ja mida oma ruumi lubada.
Kuid isegi kaitset tuleb kasutada targalt. Olen õppinud, et kui minu kaitse hakkab kellelegi tunduma rünnakuna, on see märk, et pean taanduma ja mitte oma headust peale suruma. Sellisel juhul ma pigem eemaldun olukorrast või inimesest. Kaitse ei tohi kunagi muutuda relvaks, sest tõeline kaitse on alati rahu ja teadlikkuse seisund, mitte vastupanu. Muidugi olen ka selle lahkumise vajaduse vastu eksinud ja nii on minu kaitsest saanud relv. See pole häid tulemusi andnud.
Tasakaalu enda sees olen saanud tagasi vaiksete vestlustega enda sees oleva headusega. Needki pole midagi maagilist. Usun, et sinagi oled pidanud enda dialoogi. Ma lihtsalt räägin, selgitan, kuulan vastuseid, mõtlen kaasa ja nii rahunen. Läbi selle häälestun tagasi oma sagedusele, kus kõik liigub pehmelt ja õigesti.
6️⃣ Käitumisjuhised kui nähtamatu kord
Mõned käitumisreeglid on minuga jäänud esivanemate tarkusena, mitte ebausuna, vaid austusena elu nähtamatu korra vastu.
Olen kasvanud üles teadmises, et mõningaid käitumisviise tuleb järgida. Nendeks on näiteks lihtsad, aga sügava tähendusega tavad, nagu nähtamatud niidid, mis ühendavad mind elu harmooniaga.
Nii istun ikka enne teele asumist, kasvõi ainult hetkeks. See ei ole pelgalt paus, vaid kui sisemine häälestus. Pilk tagasi kodule, patsutus reisikotile, silmside jääjatega, paitus lemmikloomale- see on justkui mu hinge hingetõmme enne järgmist sammu. Kas tuleb tuttav ette? Usun, et jah!
See hetk tasakaalustab energia, võtab maha kiirustamise ja loob ruumi, et kõik edasine kulgeks rahulikult ja just minule kõige õigemal ajal. See on kui hetk, mil lasen inglin tulla ja minu teed kindlamini suunata, ilma et peaksin jõuga midagi juhtima.
Samamoodi ei tervitata üle ukseläve. Ukselävi on nagu kahe maailma vaheline piirjoon, kus koduenergia ja välismaailma energia kohtuvad. Üle selle ei jagata ei käesurvet ega sõnu, sest see oleks lugupidamatu nii kodu vaimu kui iseenda vastu. Kui olukord on minu juhtida, siis eelistan kindlasti astuda kas sammukese sisse või välja ja alles siis sirutan käe tervituseks. Nii on energia liikumine minu jaoks puhas ja ring täiuslik.
Jälgin ka, et tervitamisel käed ei ristuks teistega, sest see võib segada energiate vahetust. Kui on minu juhtida, siis iga liigutus on nagu väike rituaal, mille kaudu austan nii teisi kui elu ennast.
Samuti austan vee valamisel klaasi selle mõtestatust. See on minu jaoks teadlik tegevus. Kui valan vett (tegelikult ükskõik, millist vedelikku) teisele inimesele, teen seda mõttega, et ta saaks sellest selguse, see tooks talle õnne ja see kannaks endas head kavatsust.
Kuid need ei ole minu jaoks tabu või ebausk, vaid vaiksed meeldetuletused, et maailm on täis nähtamatut korda. Kui ma seda korda austan, tajub universum austust ja vastab rahuga.
7️⃣ Saun kui valguse tempel
Saun ei ole minu jaoks lihtsalt pesemise koht. See on vaikuse pühamu, kus keha, hing ja mõistus saavad üksteist taas kuulata.
Saunarituaalid on minu jaoks pühad vaid siis, kui lähen neisse teadlikult mitte kiire kohustusena. Kui saan saunas olles võtta aega end kuulata. Kas on tuttav tunne sullegi?
Saun on minu jaoks vaikuse ja enesetunnetuse tempel. Kui uks sulgub ja kuumus hakkab aegamisi keha ümbritsema, siis eelistan, et pole enam midagi välismaailmast, olen ainult mina, hingamine ja soojus, mis viib mind enda sisse.
Kui seda ühissaunas aga pole võimalik saavutada, siis istun lihtsalt soojas ruumis.
Nii ei pea ma vajalikuks suuri saunarituaale, neid suitsusauna tseremooniaid ega traditsioonilisi higitelke. Minu rituaal on vaikne ja lihtne, lihtsalt olla, jälgida oma mõtteid, mis kerkivad, ja lubada neil lahustuda. Saun puhastab mitte ainult keha, vaid ka teadvust. Mõtted, mis seal pinnale tulevad, on alati märgid, et midagi vajab korrastamist või ümberhäälestust. Ma ei suru neid alla, vaid lihtsalt kuulan ja lasen neil aurata koos higiga välja.
Kui olen oma kodusaunas, muutub see kogemus veelgi isiklikumaks. Seal märkan, kuidas teemad, mis õhku tõusevad, ei ole kunagi juhuslikud. Kui näiteks saunas tekib jutt kellegagi, on see alati sisekaemuslik mitte lihtsalt lobisemine, vaid hingede vaheline vestlus, millel on oma sõnum.
Kuid üksteise vihtlemise komme pole minu jaoks tähtis. Ma enda algatusel ja vabast tahtest teisi ei vihtle ega lase ka ennast vihelda. Seda mitte vastuseisust, vaid sellest, et minu keha on minu pühamu. Kui teine palub, et teda vihtlen, teen seda ja siis läbi heade mõtete.
Kuid ma tõesti eelistan kuulata ja puudutada saunas enda keha vaid ise ja seda oma rütmis ja tundega. Erandi olen teinud vaid abikaasale, sest see puudutus on jagatud hool ja usaldus.
Nii et, saun annab mulle mitte niivõrd füüsilise väe, vaid energeetilise tasakaalu. Seal kaob liigse energia müra ja jääb ainult tõde. Kui väljun, tunnen end alati justkui uuesti sündinuna ja seda siis mitte ainult puhtama, vaid kergema ja selgema inimesena.
8️⃣ Töö kui energeetiline praktika
Minu töö, olgu see numeroloogina või ajakirjanikuna, on pidev koostöö energiaga.
Minu töö on tihedalt seotud energiaga, nii nähtava kui nähtamatu tasandiga. Numeroloogia on minu jaoks rohkem kui arvude süsteem, see on ka universumi keel, mille kaudu elu minuga suhtleb. Igal päeval on oma vibratsioon ja sagedus ning kui ma nendega kooskõlas tegutsen, kulgeb kõik loomulikumalt. See on minu ametialane kaitserituaal, mitte tseremoonia, vaid teadlik häälestus eluvoolule. Kuidas on sinuga? Kas sa jälgid päeva energiavooge?
Mina mitte ainult ei jälgi päevaenergiate liikumist, vaid proovin seadistada oma tegevused nende järgi. Kui päev toetab suhtlust ja avatud vestlusi, siis on hea aeg intervjuudeks ja koostöödeks ajakirjanikutöös. Kui numbrid viitavad süvenemisele või vaikusele, pühendan selle päeva pigem kirjutamisele või sisekaemusele. See on nagu töötamine enda elu GPS-si järgides. Sa ju tead, mis see on, eks! Lihtsalt meenutan, et see on kui numeroloogiline juhatus, mis aitab vältida vastuvoolu liikumist.
Numeroloogia õpetab mind ka kuulama teisi nende omas tempos. Ma ei suru oma tõlgendusi kellelegi peale. Ma lihtsalt jagan teadmist, kuidas igaühel on oma sisemine rütm ja numbriline tee. Meil kõigil on õigus valida punktist A oma isiklike punktideni jõudmiseks elus oma kiirus. Nii nagu jooksuradadel nii ka elus teeb mõni seda kiiremini, mõni rahulikumalt, kuid kõigil on kohalejõudmiseks just see oma ajastus. Numeroloogia pole minu jaoks pelgalt tööriist, vaid universumi keel. Kui ma seda kuulan, kulgeb kõik loomulikumalt.
Kaitseesemed ja palved on mu töökaaslased, mis hoiavad minu energia selgena, et ma ei võtaks üle teiste muresid. Ja iga päev lõpetan tänutundega, sest
Iga päev algab ja lõpeb tänutundega. Tänu on kõige puhtam kaitse, mida hing võib kanda. Kõik muu- numbrid, sümbolid, esemed, on vaid tööriistad selle sisemise valguse teadlikuks hoidmiseks.
9️⃣ Valgus kui eluviis
Olen aru saanud, et kaitse ei ole tegelikult midagi, mida tuleb eraldi luua. See on eluviis, viis elada kooskõlas, teadlikult ja rahus. Kui ma olen headuses, polegi enam midagi, mille eest end kaitsta. Kui ma olen tasakaalus, siis on kõik juba kaitstud.
Minu sisemine valgus ei ole minu jaoks enam pelgalt sümbol, vaid igapäevane praktika. See on viis, kuidas astun hommikul päeva, kuidas räägin inimestega, kuidas otsustan, mida jagan ja mida hoian endale. See on pidev teadlik valik elada nii, et iga sõna ja tegu oleks kooskõlas minu kõrgema olemusega.
Kui vahel satun olukorda, kus tunnen võnkumise muutust või moodsas väljenduses madalama sageduse kohalolu, siis ma ei tõtta enam seda “eemaldama”. Ma hingan sügavalt ja tuletan endale meelde, et minu sisemine valgus ei võitle pimedusega, ta lihtsalt on, ja pimedus hajub ise. See teadmine ongi minu kõige suurem kaitse.
Kaitse on kohalolu, kaitse ei seisne rituaalis, amuletis ega väeloomas. Kaitse on tänulikkus. Austus elu vastu. Ja teadmine, et universum töötab alati minu kasuks, kui ma lasen tal seda teha.